ProZ.com translation contests »
17th Translation Contest: "The Sounds of Silence" » English to Estonian » Entry by Liina1


Source text in English

Translation by Liina1 (#22873)

A theme of the age, at least in the developed world, is that people crave silence and can find none. The roar of traffic, the ceaseless beep of phones, digital announcements in buses and trains, TV sets blaring even in empty offices, are an endless battery and distraction. The human race is exhausting itself with noise and longs for its opposite—whether in the wilds, on the wide ocean or in some retreat dedicated to stillness and concentration. Alain Corbin, a history professor, writes from his refuge in the Sorbonne, and Erling Kagge, a Norwegian explorer, from his memories of the wastes of Antarctica, where both have tried to escape.

And yet, as Mr Corbin points out in "A History of Silence", there is probably no more noise than there used to be. Before pneumatic tyres, city streets were full of the deafening clang of metal-rimmed wheels and horseshoes on stone. Before voluntary isolation on mobile phones, buses and trains rang with conversation. Newspaper-sellers did not leave their wares in a mute pile, but advertised them at top volume, as did vendors of cherries, violets and fresh mackerel. The theatre and the opera were a chaos of huzzahs and barracking. Even in the countryside, peasants sang as they drudged. They don’t sing now.

What has changed is not so much the level of noise, which previous centuries also complained about, but the level of distraction, which occupies the space that silence might invade. There looms another paradox, because when it does invade—in the depths of a pine forest, in the naked desert, in a suddenly vacated room—it often proves unnerving rather than welcome. Dread creeps in; the ear instinctively fastens on anything, whether fire-hiss or bird call or susurrus of leaves, that will save it from this unknown emptiness. People want silence, but not that much.
Üks tänase maailma, vähemalt arenenud maailma põhiteemasid on, et inimesed igatsevad vaikust, kuid ei leia seda kusagil. Tänavamüra, telefonide pidev piiksumine, busside ja rongide häälteavitused, tihtipeale tühjades kontoriteski lärmavad helendavad ekraanid moodustavad lõputu helitulva, mis hakib inimese tähelepanu. End müraga kurnates unistab inimkond hoopis millestki muust, mida loodab leida metsikust loodusest, ääretult ookeanilt või mõnest vaikusele ja keskendumisele pühendatud pelgupaigast. Ajalooprofessor Alain Corbin on kirjutanud erakuelust Sorbonne'is ja Norra maadeavastaja Erling Kagge sellest, mida koges Antarktika avaratel väljadel - kumbki kirjutab paigast, kus ta on üritanud pääsu leida.

Aga kummatigi osutab Alain Corbin "Vaikuse ajaloos" ("A History of Silence"), et tõenäoliselt ei olnud ka vanasti palju vaiksem. Enne õhkrehvide leiutamist täitis linna munakivitänavaid hobuseraudade kõlksumine ja metalliga kaetud vankrirataste kõrvukurdistav kolin. Enne vabatahtlikku mobiiltelefoni üksindusse eraldumist kajas bussides ja rongides jutukõma. Ajalehemüüjadki ei pakkunud oma kaupa tummalt paberikuhjade kõrval seistes, vaid reklaamisid seda valjul häälel, nagu kirsside, kannikeste või värske makrelli müüjadki. Teatris ja ooperis kõlas heakskiidu- ja pahameelehüüete kaskaad. Põldudelgi võis kuulda tööd rühmavate talupoegade laulu. Nemad nüüd enam ei laula.

Ega müratase, mille üle kurdeti ka möödunud sajanditel, polegi eriti muutunud, kuid kindlasti on suurenenud keskendumist hakkivate helide rohkus, mis valitseb ruumi, mille muidu haaraks enda alla vaikus. Selles peitub teinegi paradoks, sest kui vaikus haarab meid endasse - männimetsa sügavuses, elutul kõrbelagendikul, äkitselt tühjaks jäänud ruumis -, muutume pigem pelglikult rahutuks ega tunnegi enam selle üle rõõmu. Hirm hiilib ligi, kõrv püüab tabada nõrgimatki heli, kas või tule vuhinat või linnu huiget või lehesahinat, et pääseda tundmatu tühjuse käest. Inimesed küll vajavad vaikust, kuid mitte liiga vaikset.


Discuss this entry